Anarhism

37 readers

1 users here now

Eesti piirkonna anarhistlik kogukond.
Estonian anarchist community.

Eesti ja Inglise keel lubatud.
Both English and Estonian accepted. (Russian too if I can get a mod capable of understanding).

founded 3 months ago

MODERATORS

Val@lemm.ee

Arutelu: millal anarhistlik liikumine Eestis toiminud on, ja milleks peatunud? (lemm.ee)

submitted 3 months ago by perestroika@lemm.ee to c/ana@lemm.ee

5 comments fedilink hide all child comments

Aiman: et aru saada, kuidas anarhism uuesti käima lükata, tuleb üles leida, kuidas ta eelmistel kordadel käima läks, ja miks välja suri. Spekuleerin sellest allpool postituses.

you are viewing a single comment's thread
view the rest of the comments

[–] perestroika@lemm.ee 2 points 3 months ago (1 children)

(järjejutt jätkub)

aasta viimane oluline poliitikasündmus oli Myanamaris puhkenud "safranrevolutsioon", mis algas buda munkade protestidest ja lõppes rahvaülestõusuga, mille käigus sõjaväeline valitsus lõpuks võimult eemale suruti (nüüdseks on nad võimule tagasi saanud ja võitlevad uue rahvaülestõusu või koguni kodusõjaga).

Meie avaldasime ülestõusnute toetuseks meelt, et Riigigkogu neid vähemalt hea sõnaga mainiks, paraku kujunes meeleavaldus hoopis Kapo fotosessiooniks. Ennast Postimehe ajakirjanikuks valetanud superagent "Janek" jäi aga anarhistidele vahele, kuna ka meil olid suurte objektiividega luurajad ja kotkasilmalised agendid - tüüp unustas sõrmest võtta sisekaitseakadeemia sõrmuse ja teda nähti Rahvusraamatukogu sööklast üle tee tööle tagasi minemas. Ajakirjanduses sai selle tõttu natuke nalja.

aastal tabas maailma globaalne finantskriis. USA pinnalt alanud laenuleegid - hüpoteeklaenusid oli väljastatud isikutele, kelle maksevõime ei olnud kindel, selle baasil ehitatud finantsinstrumente ja kasutatud neid asutuste maksevõime tagatisena - tegid peagi planeedile tiiru peale. Euroopa pinnal oli võlakriis oli kõige tõsisem Kreekas, kus tulemusena elavnes ka anarhistlik liikumine. Paraku elavnesid Kreekas ka vägivaldsed neofašistid (Kuldne Koidik) ja omajagu tuli kaasa elada sealsete kolleegide kokkupõrgetele rõvedate natsidega.

Eestis võttis valitsus vastu ebapopulaarseid otsuseid ja kärpis nii kulutusi kui töötajate õigusi - protestisime seekord juba Toompeal uue töölepingu seaduse vastu.

Inspiratsioon liikumise järgmiseks etapiks saabus Valgevene anarhistidelt, kes olid eelmisel aastal hõivanud maja ning kaotanud selle kah - ja teinud seiklusest imelühikese dokumentaalfilmi. Üldiselt on majahõivamine pigem Lääne-Euroopa tava ja oli toona veel Hollandis legaalne, Hispaanias aga levinud.

Punamusta aktivistid proovisid kõigepealt kätt Nõmmel. Omanik hõivas maja tagasi ja pani hoiatavad sildid, mida eirata ei olnud sobilik. Järgmisena proovisime teisel pool teed politsei peakorterist - ja etskae, näkkas. Külalisi Austraaliast ja mitut järgnevat punkbändi võõrustas endine Kalevi vabriku võõrastemaja, mis lammutamise ootel veel püsti seisis ja mille omanik lähedal plaadipoodi (mitte heliplaadi, vaid vannitoaplaadi pooldi) pidas. Algul oli squat illegaalne, peagi aga saatsime omanikule kirja ja rääkisime läbi tasuta kasutamise kuni lammutustööde alguseni.

Hõivatud maja kasutasid anarhistide ja punkbändide lisaks loomaõiguslased (neil oli parasjagu kibe meeleavalduste aasta ning plakateid oli vaja maalida ning koosolekuid pidada) ning majas elas püsivalt paar-kolm inimest, kohati ka mina. Minu jaoks oli see ainulaadne võimalus üritada rajada päikeseenergial põhinevat autonoomset elektrisüsteemi.

(jätkub)

[–] perestroika@lemm.ee 2 points 2 months ago* (last edited 2 months ago)

2007/2008 aasta talve tippsündmuseks kujunes siseminister Jüri Pihli ennekuulmatu "politseiriigi seaduste" pakett, mis pidi muutma tosinat eri seadust, kriminaliseerides nii koosolekul rahumeelselt põhiseadusliku korra muutmise nõuded kui näo varjamise, lubades dokumenteerimata vahistamisi ja andes politseiametnikule voli avalikke koosolekuid üsna suvaliselt laiali saata.

Oli selge, et minister on Pronksiööst nii suure šoki saanud, et kadunud on igasugune kartus astuda autoritaarsuse nõlvale ja libiseda alla politseiriiki. Ärge pange kunagi siseministriks endist Kapo direktorit.

Kirjutasime artikleid, ehitasime veebilehe, kogusime ligi 10 000 allkirja. Tegime koostööd Kaheksanda Mai Liikumise rahvaga. Meile pakkus koostööd Öine Vahtkond (kremlimeelsed ja Pronksiööga seotud aktivistid), aga saatsime nad viisakult kuu loojangu suunas.

Registreerisime rongkäigu. Politsei oli suu ammuli, üritas natuke kobiseda, aga mõistis - demokraatiasse kuulub ka politsei õigustele vastu töötamine. Kaardistades meeleavalduse eelõhtul marsruudi turvalisust, tuli Toompeal vastu töölt koju jalutav Jüri Pihl. Ütlesime tere, kallale ei läinud, ministril on kah eraelu. Tšau, pakaa, näeme homme.

Meeleavaldus oli suur ja kärarikas. Stenbocki maja ees peeti kõnesid, mis ilmselt jõudsid valitsuse inimestele kohale. Justiitsministeerium oli juba varem avastanud, et eelnõust on kogukas osa ilmselt põhiseadusega vastuolus. Eelnõu lammutati tükkideks, osad paraku võeti vastu (muuseas legaliseeriti elektrišokirelvad).

Eelnõu kõigi tükkidega võitlemiseks polnud meil jaksu ega avalikkusel tähelepanu. Ajakirjandusel ei jätkunud tähelepanu isegi tervikliku eelnõude paketi jaoks, neid huvitas elektrišokirelv rohkem, kui põhiseaduslike õiguste piiramine. Ei ole saladus, et demokraatia töötab tähelepanuvaeguse oludes veidi nõrgalt.

Paraadiga elektrišokirelva vastu

Kalle Laanet: taser ei sobi igale politseinikule

Kaheksanda Mai Liikumise blogi, kus on muuseas säilinud ürituse lendleht, mille postitusele lisan:

Kampaania "Ei politseiriigile!" lendleht

Järgnenud kevadel algas majahõivajate liikumine. Enne jäi mainimata, et osa inspiratsiooni majahõivamise alustamiseks saabus ka Soomest, kus igal kevadel squatterid midagi üle võtsid, enamasti kaotasid kuid vahest ka hoidsid. Kevadel 2008 oli Helsingis avatud squat "Rajasaari" (lagunema jäetud sõudebaas), kus ka mina käisin.

Squat "Volk" (nime tekkel aitas üks venekeelne aktivist, kes joonistas elutoa seinale efektse multifilmi-hundi) kestis politseimaja vastas Pärnu maanteel (seal, kus praegu on Eesti Loto peakorter) umbes poolteist aastat. Samal ajal suunasid oma jõupingutused püsiva koha loomisele ka Tartu aktivistid, kes vanas Pärmivabrikus (legaalselt, ilma hõivamata) A-raamatukogu sisse seadsid - seal sai aega veeta ja laenutada temaatilist kirjandust.

Minu energia suurem osa kulus squatile. Nägin, et keegi välja ajama ei torma, kuid naabermaja hõivanud bomžid elavad halvasti, tuleb teha targemini - tegutseda suvel, et talv ei oleks talumatu. Parandasin lekkivad kohad plekk-katuses, panin rõdu katusele uue bituumeni, et all asuvasse tuppa ei tilguks, trepikoja katusele tuli rakmete ja kiivriga minna ja tõrvapapp monteerida. Keldrisse tuli paigaldada minimaalsed solgitorud, et solk uuesti kanalisatsiooni jõuaks. Loomulikult seinte värvimine, akende tihendamine, interneti näppamine Kaitseliidu osakonnast kaugel üle raudtee (aitäh jagamast ka muid hüvesid peale kollektiivse kaitsevõime :D ) ja päikesepaneelide süsteemi laiendamine, et tuled õhtul põleda saaks.

Protestiaktsioone jätkasid loomaõiguslased - kärarikkalt ja tähelepanu tõmbavalt. Nemad sattusid ka pahuksisse Kapoga, kui rahvusvaheline seltskond Rootsis mingi labori väravat liiga tugevalt lükkas ja see katki läks. Kapo hakkas siis nende aktiviste ükshaaval "kohvile kutsuma". Alustas alaealistest, kes olid üsna šokis, jätkas täisealistega, kellest osa saatsid agentuuri päikeseloojangu suunas ja ei läinud vestlema.

Mina olin anarhistliku liikumisega liitudes hoidnud hoolsalt oma anonüümsust - mulle kaponaudid helistada ei teadnud. Näitab miks anonüümsus tähtis on. Küll aga üritasid kaponaudid peedistada anarhistliku liikumise üht kõneisikut ja avalikku nägu, võttes ühendust ta ülikooliga, lisaks tulevase tööandja ja doktoritöö sponsoriga (energeetika vallas). Tõnis läks eetrisse ka vastulausega, et "aitab naljast, lõpetage politsei sildi all õigusrikkumine ära". Sellest koorus pikem ühiskondlik arutelu Kaitsepolitsei rolli üle.

"Pealtnägija": Kas teisitimõtlejate järgi nuhkimine on kapo ülereageering või hind meie turvalisuse eest?

Aktivistid ise nimetavad seda aga ahistamiseks, sest kapo on esitanud kutsed vormis: "Kas tulete ise kohale või tuleme me teile järele." Kapo on jutul käinud aktiviste ähvardanud, et juhul, kui nad ei tee koostööd, kantakse nad näiteks ökoterroristide nimekirja, mis sulgeks noorte jaoks välispiirid. Endine õiguskantsler Allar Jõks peab kapo toimimist õigusvastaseks. "See on inimese põhiõiguste piiramine," sõnas Jõks.

Kaitsepolitsei tähelepanu all on ka teisitimõtleja, anarhist Tõnis Viira, kes käis möödunud suvel Peterburis protestimas G8 tippkohtumise ajal ning tänavu Briti saatkonna ees Iraani sõja vastu. Viira on käinud samuti kapoga vestlemas, kuid ütleb, et tema tegevus on olnud seaduslik ning tal pole midagi karta. Ometi tabas noort meest löök siis, kui sponsorfirma lõpetas talle ootamatult doktorantuuri stipendiumi maksmise. Viira teada on rahavoo lõppemise taga kapo poolt firmale saadetud kiri.

Sama aasta kevadel avaldasime koos Tiibeti iseseisvuse pooldajatega meelt Hiina saatkonna vastas. Pekingis toimusid parasjagu olümpiamängud, Tiibetis aga oli just lõppenud repressioonilaine.

Vastu nügimisena Kapole toimus järgmisel kevadel nende maja ees jälgimisühiskonna vastane tegevuspäev, mil kõike elavat maniakaalselt pildistati. (Võin teile öelda, et pildistamine on Kaitsepolitsei töötaja seisukohast äärmiselt häiriv tegevus, täpselt sama ebameeldiv nagu anarhistile.)

Ei saa välistada, et squat aitas suurendada anarhismi aktsepteeritavust Eesti rokk- ja punkmuusika seltskonnas, kuna asus juhtumisi klubist "Tapper" 200 meetri kaugusel. Bomžide maja (mis oli squati ees) välisvärava juures vestlema sattunud "alternatiivse välimusega noored" võisid mõistmise korral kodukandist mõndagi uut avastada. :) Squatis kasvatati samal ajal ube ja porgandeid ning tegeleti DIY-ga. Käis päikesepaneelide juurde lisamine ja elektrivõrguga liitumiseks võimaluste otsimine - ja see polnud lihtne, isegi energeetikust tuttav ei suutnud aidata. Oli juba võimalik välja arvutada, et talvel oleme hädas.

(jätkub)